Minu esimene postitus vanaisa kohta.

Läksin siis ühel pühapäeval ema isa, minu vanaisa Eberhardi juurde Raplasse külla. Praegu elab ta koos vanaema Ellega viljandi maanteel, kuhu kolis peale seda kui abiellus vanaemaga Kabalas, kuhu ta peale Vene sõjaväest vabanemist 1956 või 1957 läks, sest ta ema Aliide tädi ja tolle mees kutsusid teda. Kõigepealt sai ta seal Rahvamaja juhatajaks ja jäi sinna ühte korterisse elama. Tutvus siis vanaema Ellega ja 1962 nad abiellusidki ning mõni aeg peale seda kolisid oma praegusesse koju.

Lapsepõlves elas ta ema, õe Erna, venna Egoni ja isa Aaduga Vigalas, neil oli oma talu ja oma pood(Manni pood), poe eest hoolitses ema ja isa hoole all oli talu. Neil oli 24 hektarit maad, neil olid lehmad, hobused, kanad ja LAMBAD, aga kui tuli kolhoosiaeg siis oli nende omand ainult 0,6 hektarit maad. Vanaisa isal olid iga kahe nädala tagant jubedad peavalud ja vanaisa ema oli südamehaige.

Esimene lugu, mis mul meelde tuleb on see kui mu vanaisa oli kuskil 6/7 aastane ja hakkas teine maailmasõda. Saksa luurelennuk lendas Vigala kohal ning kui Venelased teada said hakati siis seda lennukit pommitama ning vanaisa mäletab, et üks pomm lendas Manni kõrtsi juurde ja järgmine pomm lendas nende õuele, keegi küünis olev inimene nägi seda ja jooksis tuppa teistele ütlema ja siis pomm plahvatas, aga maja jäi terveks sest killud lendasid küll igale poole ja mulda pritsis aga pomm oli majast liiga kaugel et sellele liiga teha. Niisiis õnneseened.

Väiksena käis vanaisa Päärdu mõisas koolis ja peale seda kui ta oli 16 aasta vanune ja lõpetanud 8 klassi läks ta Tallinnasse Tööstuskooli tisleriks õppima, kuna tollel ajal oleks ta muidu pidanud kolhoosnikuks hakkama, eriti veel arvestades seda et ta isa oli kolhoosis karja brigadir. Kolhoosnikuks ei tahtnud keegi saada, seega üritas ta seda iga hinna eest vältida. Peale tööstuskooli lõpetamist taheti teda kohe mais sõjaväkke võtta, nii et ta oleks pidanud terve suve seal olema ja seda poleks arvestatud, seega ei kirjutanud ta kutse kättesaamise kinnitusele alla ja läks isa juurde vigalasse tagasi, et terve suvi seal veeta ja siis alles 9. septembril minna, see oli aastal 1952.